Eraüritus ja avalik üritus - milles seisneb tegelik erinevus turvalisuse mõttes?

Esmapilgul võib tunduda, et eraüritus ja avalik üritus erinevad peamiselt osalejate ringi poolest. Ühele pääseb kutsega, teisele iga soovija. Turvalisuse vaates on erinevused aga märksa sügavamad ning mõjutavad otseselt nii riskide hindamist, vastutuse jaotumist kui ka seda, kuidas võimalikele vahejuhtumitele reageeritakse. Sageli alahinnatakse just eraürituste turvariske, eeldades, et tuttav seltskond tähendab automaatselt turvalisemat keskkonda.

Avaliku ürituse puhul on turvalisus reeglina läbimõeldum ja süsteemsem. Osalejate ring on teadmata, mistõttu tuleb arvestada väga erinevate ootuste, käitumismustrite ja riskidega. Selged reeglid, nähtav turvateenus ja kindlad protseduurid on avalikel üritustel vältimatud, sest vastutus ei piirdu üksnes korraldaja või külastajatega, vaid laieneb ka avalikule ruumile ja laiemale kogukonnale. Avalikkus eeldab, et turvalisus on tagatud ning iga vahejuhtum võib kiiresti saada suurema tähelepanu osaliseks.

Eraürituste puhul on turvalisus sageli märkamatu või tagaplaanil. Kuna osalejad tunnevad üksteist või kuuluvad samasse seltskonda, tekib ekslik tunne, et riskid on väiksemad. Tegelikkuses võivad just tuttavad suhted muuta olukorrad keerulisemaks. Piiride kehtestamine on raskem, sest keeldumisi ja sekkumisi võetakse isiklikumalt ning konfliktid võivad muutuda emotsionaalsemaks. Turvalisuse seisukohalt ei kao riskid kuhugi, vaid võivad olla lihtsalt teistsuguse iseloomuga.

Oluline erinevus seisneb ka vastutuse tajumises. Avalikel üritustel on vastutus selgelt määratletud ning rollid on enamasti eelnevalt kokku lepitud. Eraüritustel jääb vastutus sageli hajusaks, eriti kui puudub eraldi määratud isik, kes turvalisuse eest vastutab. See võib viia olukorrani, kus probleemidele reageeritakse hilja või ebajärjekindlalt, sest keegi ei tunne end otseselt vastutavana.

Turvalisuse mõttes mängib suurt rolli ka osalejate käitumine. Avalikul üritusel on inimesed üldiselt teadlikumad, et neid jälgitakse ning et reeglite eiramisel võivad olla tagajärjed. Eraüritustel võivad piirid kergemini hägustuda, eriti kui lisandub alkohol või emotsionaalne õhkkond. See suurendab riski nii konfliktide, vara kahjustamise kui ka ootamatute meditsiiniliste olukordade tekkeks.

Samuti erineb turvameeskonna roll. Avalikul üritusel on turvatöötaja nähtav ja tema autoriteeti aktsepteeritakse enamasti kui sündmuse loomulikku osa. Eraüritusel võib turvalahendus olla diskreetsem või üldse puududa, mis tähendab, et probleemide lahendamine jääb korraldaja või osalejate endi kanda. See võib osutuda keeruliseks just siis, kui olukord vajab kiiret ja rahulikku sekkumist.

Kokkuvõttes ei seisne era- ja avaliku ürituse peamine erinevus turvalisuse mõttes mitte selles, kui palju inimesi osaleb, vaid selles, kuidas riske tajutakse ja juhitakse. Avalikud üritused sunnivad turvalisusele mõtlema süsteemselt, eraüritused aga eeldavad teadlikkust ja ettevalmistust just seetõttu, et näiline turvatunne võib olla petlik. Mõlemal juhul on turvalisus läbimõeldud otsuste tulemus, mitte juhuslik lisand sündmuse korraldamisel.