Turvatöötaja ja politsei rollide segiajamine

Eesti turvamaastikul kohtab üha sagedamini olukordi, kus turvatöötaja ja politsei rollid lähevad inimeste teadvuses segi. Ootused turvatöötajatele on kasvanud, kuid arusaam nende tegelikust rollist ja pädevusest ei ole alati sammu pidanud. See tekitab pingeid nii külastajates, klientides kui ka turvavaldkonnas endas ning võib viia olukordadeni, kus probleem ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid valedes eeldustes.

Turvateenus ja politsei täidavad ühiskonnas erinevaid ülesandeid. Turvatöötaja roll on ennetav ja keskkonda hoidev. Ta on kohal selleks, et märgata riske varakult, suunata inimesi, kehtestada objekti reegleid ning hoida olukorrad kontrolli all enne, kui need eskaleeruvad. Politsei roll on sekkuda siis, kui on toimunud õigusrikkumine või kui olukord ületab tavapärase korra hoidmise piiri. Kui neid rolle ei eristata, tekib pettumus ja frustratsioon, sest turvatöötajalt oodatakse sekkumist, milleks tal ei ole ei õigust ega kohustust.

Sageli eeldatakse, et turvatöötaja peab käituma nagu politseinik, kasutama samu meetmeid ja kandma sama vastutust. Tegelikkuses tegutseb turvatöötaja alati kindlate seaduslike piiride raames ning tema eesmärk ei ole karistamine, vaid olukorra rahustamine ja suunamine. Kui see erinevus jääb mõistmata, võetakse turvatöötaja rahulik või vaoshoitud sekkumine ekslikult nõrkusena, kuigi just see lähenemine aitab paljudel juhtudel vältida suuremaid konflikte.

Rollide segiajamine mõjutab ka koostööd. Kui kliendid või ürituse korraldajad eeldavad, et turvateenus lahendab kõik probleemid iseseisvalt, jäetakse sageli läbi mõtlemata, millal ja kuidas politseid kaasata. See võib viia olukordadeni, kus reageerimine viibib või vastutus jääb ebaselgeks. Selge arusaam rollidest aitab luua sujuva koostöö, kus turvateenus ja politsei täiendavad teineteist, mitte ei asenda üksteist.

Ka turvatöötajate jaoks on see teema keeruline, sest nad tegutsevad sageli kahe vastandliku ootuse vahel. Ühelt poolt oodatakse kiiret ja jõulist sekkumist olukordades, kus keegi rikub korda või käitub agressiivselt. Teiselt poolt peavad turvatöötajad tegutsema vaoshoitult, proportsionaalselt ja seaduse piires. Näiteks ei ole turvatöötajal õigust isikut karistada või kasutada jõudu ennetavalt pelgalt kahtluse põhjal. Samas eeldab avalikkus sageli politseile omaseid meetmeid, teadmata, et turvatöötaja pädevus on teistsugune ja piiratum. Selline vastuolu suurendab töö emotsionaalset koormust ja tekitab olukordi, kus turvatöö kvaliteeti hinnatakse ootuste, mitte seaduslike raamistikute alusel.

Oluline on mõista, et turvateenuse tugevus ei seisne politsei rolli matkimas, vaid oma rolli täpses ja professionaalses täitmises. Turvatöötaja saab seada objekti reegleid, suunata inimesi, eemaldada õigusrikkuja eravaldusest ning hinnata olukorda enne, kui see muutub ohtlikuks. Politsei roll algab seal, kus on alust kahtlustada kuritegu, avaliku korra rasket rikkumist või olukorda, mis ületab turvatöötaja seaduslikud volitused. Hästi toimiv turvateenus aitab sageli ära hoida olukordi, kus politsei sekkumine üldse vajalikuks osutub, just tänu varajasele märkamisvõimele ja rahulikule sekkumisele. See eeldab aga, et kõik osapooled mõistavad selgelt, millised on turvatöötaja õigused, kohustused ja vastutus ning millal tuleb kaasata politsei.

Kokkuvõttes on turvateenuse ja politsei rollide selge eristamine oluline kogu turvakeskkonna toimimise seisukohalt. Kui ootused on realistlikud ja rollid arusaadavad, toimib koostöö paremini, pinged vähenevad ning turvalisus paraneb. Turvateenus ja politsei ei ole vastandid ega asendajad, vaid erineva rolliga partnerid, kelle ühine eesmärk on hoida inimesi ja keskkonda turvalisena.